Ühel ilusal sumedal suveõhtul suundus haldjas rabasse ennast laadima. Looduses avanev vaatepilt oli lummav, ta sisenes justkui unenäkku. Sillerdavalt rabajärvelt peegeldus loojuv päikene mis oma viimaste paitavate soojade kiirtega kallistas haldjat justkui üks suur ja soe suur turvaline embav armastuse tekk. Samal hommikul oli vihma sadanud, õhus oli tunda seda värsket vihmalõhna ja mõnusat uimastavat sookailu. Haldjal oli seljas pitsist maani ulatuv valge hõlst ja tema punased nabani juuksed lendlesid soojas tuules justkui päikese väikese armsad õed….Ta tajus, kuidas on justkui kõik ja mitte midagi….kuidas loodus on tema…ja tema on loodus….kuidas mitte ükski mõte ei ole oluline ja kui lihtne on olla lihtsalt selles kerguses oma südamega kohal…südamega, mis on täis nii suurt armastust ja austust tema enda ja teda ümbritseva osas….
Ühtäkki tundis haldjas tugevat soovi ühenduda looduse ja iseenda väega veel enam ning otsustas minna rabajärve ujuma. Heitis hõlsti seljast, jättis loojuva päikese seljataha, sukeldus pea ees justkui tundmatusse vette aga samas nii sügavasse voolavusesse….Järvest pistis tema hapra keha kõrvalt pea vest välja kuldkala ja ütles:“Juhul kui sul oleks üks ainus soov, siis mida sa sooviksid“. Haldjas vastas omakasupüüdmatult, et ta sooviks, et kõik inimesed lihtsalt armastaksid teineteist ja suudaksid olla julged autentse iseenda väljendamistes“. Kuldkala vastas, et üksainus omakasupüüdmatu südamest tulnud heasoovlik sõna või tegu ongi universumi jaoks täiesti piisav, et muutused saaksid juhtuma hakata….
Olles mõndaaega ujunud ja looduse värskendusest osa saanud ronis haldjas veest välja. Viskas oma pitsilise hõlsti õlale ja asus paljajalu koju jalutama….
Seda ilusat lugu jagasid kõikidele rabas jalutajatele edasi pealtkuulnud taimed, puud, linnud ja loomad.
Ja rabas ennast uuendamas käivad aina rohkemad inimesed tänaselgi päeval, olles seal mingisuguses sõnu seletamatus lummuses….ja minnes aina tagasi. Otsima üles ühendust ja autentset ennast.
Ühtäkki tundis haldjas tugevat soovi ühenduda looduse ja iseenda väega veel enam ning otsustas minna rabajärve ujuma. Heitis hõlsti seljast, jättis loojuva päikese seljataha, sukeldus pea ees justkui tundmatusse vette aga samas nii sügavasse voolavusesse….Järvest pistis tema hapra keha kõrvalt pea vest välja kuldkala ja ütles:“Juhul kui sul oleks üks ainus soov, siis mida sa sooviksid“. Haldjas vastas omakasupüüdmatult, et ta sooviks, et kõik inimesed lihtsalt armastaksid teineteist ja suudaksid olla julged autentse iseenda väljendamistes“. Kuldkala vastas, et üksainus omakasupüüdmatu südamest tulnud heasoovlik sõna või tegu ongi universumi jaoks täiesti piisav, et muutused saaksid juhtuma hakata….
Olles mõndaaega ujunud ja looduse värskendusest osa saanud ronis haldjas veest välja. Viskas oma pitsilise hõlsti õlale ja asus paljajalu koju jalutama….
Seda ilusat lugu jagasid kõikidele rabas jalutajatele edasi pealtkuulnud taimed, puud, linnud ja loomad.
Ja rabas ennast uuendamas käivad aina rohkemad inimesed tänaselgi päeval, olles seal mingisuguses sõnu seletamatus lummuses….ja minnes aina tagasi. Otsima üles ühendust ja autentset ennast.
